7. jaanuaril Pariisis ajakirja «Charlie Hebdo» toimetuses sooritatud veretööd kommenteerides on suur osa meediast, poliitikuist ja ühiskonnategelastest väitnud, et tegemist oli täiesti lubamatu rünnakuga sõnavabaduse vastu. Reaktsioonina sellele identifitseeritakse end loosungit «Je suis Charlie» kasutades hukkunutega.
Olen sajaprotsendiliselt nõus, et tegemist oli täiesti lubamatu rünnakuga, mitte millegagi õigustatava kuriteoga. Aga siiski tahan ajakirjandusele hüüda: pidage ometi!
Miks nii?
Aga sellepärast, et need kurjategijad ei rünnanud mitte sõnavabadust kui ideed, vaid ühe konkreetse ajakirja toimetust. Ning veelgi enam: nad ei tapnud «Charlie Hebdo’d» (selles mõttes on ka käesoleva arvamusloo pealkirja näol tegemist vaid küündimatu kujundiga), vaid nad tapsid kaksteist inimest. Tapeti inimesed!
Sattusin üsna noorelt, teismeliseeas, lugema Henrik Visnapuu luuletust «Ärge tapke inimest». See on jäänud sügavale mu sisse ning meenub vist küll alati, kui loen või kuulen inimese, olgu ühe või paljude, tapmisest. Toon selle siinkohal tervenisti ära:
Öösel lasti 22 inimest maha
Ajaleht
Mul on valus ja häbi.
Sel a’al, mil ma magasin, tapeti inimest,
Mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest,
Süda pisteti läbi.
Mul on valus ja häbi.
Kuidas heidan magama, jättes inimest,
Kui ma tean, et puvvakse jälle inimest,
Süda pistetaks läbi.
Lauliku prohveti suu läbi
Tahan hüüda: ärge tapke inimest!
Järelejätmata hüüda: kaitske inimest.
Mul on valus ja häbi.
Selle teotuse läbi
Kuidas olen alandet, kui te tapate,
Kuidas olen veel teiega, kui te tapate,
Pistate südame läbi.
Mul on valus ja häbi.
Võin ma ka ütelda, tapke inimest?
Võin ma ka õigeks pidada tappa inimest,
Süda torgata läbi.
Hirmsa jõleduse läbi
Olete te petetud tapma inimest.
Tean ühte ma, ärge tapke inimest!
Mul on valus ja häbi.
Ma ei taha hakata küsima, cui bono. Aga ma tahan küsida, kas kolmemiljonilise rahvahulga ja Euroopa establishmendidemonstratsioon sõnavabaduse kaitseks ei tähenda äraspidisel kombel Pariisi veretöös hukkunute küünilist ärakasutamist, isekat instrumentaliseerimist. Nagu ka see, et uus «Charlie Hebdo» number on kavas avaldada lausa miljonilises tiraažis. Business as usual?
Jeesus tegi kord oma kaasaegsetele esimesel hetkel kummalisena näiva etteheite: «Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te ehitate prohvetite hauamärke ja ehite õigete hauakambreid ja ütlete: «Kui meie oleksime elanud oma esiisade päevil, siis meie küll ei oleks olnud nende kaasosalised prohvetite vere valamisel.» Nõnda te tunnistate ise eneste kohta, et teie olete prohvetite tapjate pojad.» (Mt 23:29-31)
Lähemal järelemõtlemisel saab selgeks, mida Jeesus siin silmas peab: prohvetite hauamärke ehitades ja ehtides, neile ausambaid rajades paradoksaalsel kombel justkui õigustatakse oma esivanemate kuritegusid (umbes nii, nagu mõned ütlevad, et Jeesuski sai inimkonna lunastada üksnes tänu Juudale, kes Ta ära andis). Niisiis otsekui kiidetakse kinnitusega, et «prohvetid surid õige asja eest», heaks ka nende tapmine.
Protestimarsil osalemine ja «Je suis Charlie» rinnamärgi kandmine annab lisaks sellele veel sõna otseses mõttes hea enesetunde: «Kui hea inimene ma ikkagi olen – sõnavabaduse kaitsel ja puha!»
Ainult et … inimesed on surnud. Inimesi tapeti ja tapetakse jätkuvalt. Tapeti ka kurjategijate tagaajamise ja tabamise käigus. Tapeti selsamal möödunud nädalal Nigeerias sadu, võib-olla tuhandeid. Ja kui palju kogu maailmas. Tapeti inimesi…
(Muide, mille jaoks need Mistralid on ehitatud?)
Vaatasin videolõiku Pariisi meeleavaldusest ning üksteise käevangus marssivat Euroopa nomenklatuuri vaadates meenusid järgmised kirjaread Alexandre Dumas’ surematust «Kolmest musketärist»: «Ülikurbadena ja kahetsedes! Hm!» sõnas kuningas. «Ma ei usalda küünevõrdki nende silmakirjalikku ilmet.»
Ükskõik, millise ideoloogia tõstmine kõrgemaks inimesest – ja mitte ainult inimesest kui ideest, vaid igast konkreetsest inimesest – viib fanatismi, mis isegi inimlikkuse õilsat loosungit kandes tallab viimaks inimese jalge alla ja on valmis teda hävitama. Ja nii võib lõpptulemusena välja tulla, et praegused üllad sõnavabaduse kaitsjad marsivad takfiri moslemitega üsna ühe ja sama asja eest…
* Mina olen Enn. Charlie on tapetud.
