„Võimalusel end vabalt ja kartmatult väljendada ning seada kahtluse alla ükskõik milliseid dogmasid lasub peaaegu kõik, mis teeb avatud ühiskonnad teistest tugevamaks. [---] Liberaalsed nähtused lubavad alati ennast kritiseerida ja on vajaduse korral valmis muutuma,“ seisab Eesti Päevalehe juhtkirjas, mis on ajendatud pilalehe Charlie Hebdo toimetuse jõhkrast mõrvamisest islamistide poolt.
Need pühalikud laused avatud ja demokraatliku ühiskonna paremusest võrreldes religioonil baseeruva ühiskonnakorraldusega võiksid silma tuua liigutuspisara, kui need poleks erakordselt silmakirjalikud. Ehk tuletaks meelde, kui vähe austasid Eesti Päevaleht, Delfi ja ka mõned teised meediaväljaanded Eesti inimeste õigust seada kahtluse alla kooseluseaduse vajalikkust ja mõistlikkust. Vastuolijate vastu päästeti valla enneolematu vihkamis- ja laimukampaania, neid hakati avalikult demoniseerima ja lausa kuritegudes süüdistama.
Kas tõesti lubavad liberaalsed nähtused ennast kritiseerida ja on vajadusel valmis muutuma? Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu postitas hiljuti ühel veebilehel kommentaari (seda võib lugeda selle artikli juurest), milles meenutas paari aasta eest toimunud ümarlauda justiitsministeeriumis. Arutati karistusseadustiku muutmist ja nn vihakõne kriminaliseerimist. Kerkis personaalne küsimus, kas Varro Vooglaidi saaks tema koostatud voldiku pärast vangi panna. Mikk Salu sõnul pooldasid võrdõigusvolinik ja nn inimõiguslased Vooglaidi vangipanemist. Tõepoolest, vabas ühiskonnas võib kahtluse alla seada mistahes dogmasid…
Mõtlemapaneva hinnangu pilalehe tegevusele annab Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts, kes ei pea õigeks sellist moslemite mõnitamist, mida Charlie Hebdo veergudel viljeleti. „Minul jäi paljude piltide puhul selline tunne, et kus see nali on? Paljud olid lihtsalt labased pildid,“ ütles Nemvalts ERR-i uudisteportaali vahendusel (vt siit).
„Euroopas teevad paljud ajakirjandusväljaanded teistsuguseid valikuid, kui seda on teinud Charlie Hebdo. Kuid me kaitseme viimase veretilgani vaba eneseväljenduse õigust,“ kirjutab Neeme Korv Postimehes (vt siit). Kenad sõnad, kui neil oleks sisu.
Kahjuks ongi sõnavabadus toodud sageli ettekäändeks, et teistsuguste arusaamade või usuliste veendumustega inimesi alandada ja nende tõekspidamisi mõnitada. Miks? See on nii sellepärast, et sõnavabadust kasutatakse relvana ideoloogilises võitluses, kus ühel pool on sõjakas sekularistlik humanism, laïcité (ma ei pea selle sõnaga silmas ainult poliitilist korraldust, vaid pigem mõtteviisi või hoiakut) ja teisel pool usulistest traditsioonidest lähtuvad arusaamad elust ja inimesest.
Kristlased ei nõustu moslemitega paljudes kesksetes usulistes küsimustes, kuid meie eesmärgiks ei saa olla teiseusuliste ega mitte ühegi inimese või inimrühma lihtlabane solvamine ja oma väidetava õiguse sõnavabadusele egoistlik nautimine.
Aga kui küsida, mille eest me peaksime käimasolevas ideoloogilises sõjas seisma või kelle poolt olema, siis on vastus väga lihtne: me püüame kaitsta ja hoida oma kodu – kristlikku Euroopat – ja kristlikke väärtusi nii islamiseerumise kui jultunud sekularismi eest.
